„Mehhanitsistlikus ja bioloogilis-reduktsionistlikus inimesekäsituses on kannatused, hääbumine ja surm paratamatult tähendusetud, neil ei ole meile midagi olulist öelda ega õpetada. Siin peitub minu arvates Suure Mehhanitsistliku Narratiivi nõrgim koht: kuualuse maailma hegemoonile – Surmale – pole selles antud märkimisväärset rolli. Ta ei ole sellega rahul. Kuigi me oleme ta oma näidendist välja jätnud, kohutab ta meid ja sunnib paaniliselt reageerima igale ohule – olgu selleks terrorism või viirus – meetmetega, mis osutuvad lõpuks ohtlikumateks kui esialgne probleem ise,“ kirjutab oma suurepärases raamatus "Totalitarismi psühholoogia" Genti Ülikooli hingeteadlane [1] Mattias Desmet.

"Materialistlik inimkäsitus naelutab meie pilgu nähtavale maailmale ning paneb meid arvama, et see, kes mulle peeglist vastu vaatab, ongi kogu Mina. Sel hetkel muutub armastus nartsissismiks, inimesed kapselduvad oma nartsissistlikku kooriku alla ega tunne ennast enam osana millestki suuremast ja igavikulisemast. Sellest hetkest alates hakkab surmast ja suremisest mõtlemine meile palju ängi ja ärevust tekitama ja muutume väga vastuvõtlikeks kõikvõimalikele illusioonidele, mis võimaldavad meil vältimatut natukenegi edasi lükata," lisas ta oma intervjuus Tähenduse teejuhtide 55. numbrile ("Totalitarismi tüvi", 8.25) [2].

256. saates vestlesime Mattias Desmetist ja tema "Totalitarismi psühholoogiast" Peeter Liivi ja Rainis Toomemaaga.

Head uudistamist!

H.

———————————————————

[1] https://transpersonaalne.ee/toode/mat...

[2] https://teejuhid.postimees.ee/8309733...

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.