„Mehhanitsistlikus ja bioloogilis-reduktsionistlikus inimesekäsituses on kannatused, hääbumine ja surm paratamatult tähendusetud, neil ei ole meile midagi olulist öelda ega õpetada. Siin peitub minu arvates Suure Mehhanitsistliku Narratiivi nõrgim koht: kuualuse maailma hegemoonile – Surmale – pole selles antud märkimisväärset rolli. Ta ei ole sellega rahul. Kuigi me oleme ta oma näidendist välja jätnud, kohutab ta meid ja sunnib paaniliselt reageerima igale ohule – olgu selleks terrorism või viirus – meetmetega, mis osutuvad lõpuks ohtlikumateks kui esialgne probleem ise,“ kirjutab oma suurepärases raamatus "Totalitarismi psühholoogia" Genti Ülikooli hingeteadlane [1] Mattias Desmet.

"Materialistlik inimkäsitus naelutab meie pilgu nähtavale maailmale ning paneb meid arvama, et see, kes mulle peeglist vastu vaatab, ongi kogu Mina. Sel hetkel muutub armastus nartsissismiks, inimesed kapselduvad oma nartsissistlikku kooriku alla ega tunne ennast enam osana millestki suuremast ja igavikulisemast. Sellest hetkest alates hakkab surmast ja suremisest mõtlemine meile palju ängi ja ärevust tekitama ja muutume väga vastuvõtlikeks kõikvõimalikele illusioonidele, mis võimaldavad meil vältimatut natukenegi edasi lükata," lisas ta oma intervjuus Tähenduse teejuhtide 55. numbrile ("Totalitarismi tüvi", 8.25) [2].

256. saates vestlesime Mattias Desmetist ja tema "Totalitarismi psühholoogiast" Peeter Liivi ja Rainis Toomemaaga.

Head uudistamist!

H.

———————————————————

[1] https://transpersonaalne.ee/toode/mat...

[2] https://teejuhid.postimees.ee/8309733...

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Pärast pikka vaheaega oleme eetris vestlusringiga, mille liikumalükkavad teemad läbipõlemine, kurnatus, tüdimus, väsimus, depressioon, eesmärkide ja enesekuvandi ümberhindamine... ja sellele kõigele loodetavasti järgnev selginemine.

Peatse kohtumiseni!

H.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tänases saates räägime Peeter Espaki ja Siiri Sisaskiga sumeritest ja nende saladustest.

H.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

2025. aasta kevadhooaja avasaates tuleb jutuks August Strindberg ja tema raamat "Teenijatüdruku poeg".

H.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tähenduse teejuhtide juubelisaate liikumalükkav teema oli paus muusikas, filmis ja elus üldse. Pealkirjas osundatud aineseni jõudsime jutuajamise lõpupoole. "Vaikus on mitmete religioonide lähtekoht," arutles filmikriitik Karlo Funk (99. minut), "et jõuda sügavama kogemuseni – ükskõik, kuidas me seda siis ka ei nimetaks. See on koht, kuhu loomingulised inimesed tahavad kasvõi korraks tagasi jõuda. Vaikusele saab vastandada väga mitmesuguseid helimaailmu. Wittgenstein pidas vaikuse vastandiks näiteks masinamüra [1]. See oli see, mille eest ta tahtis igal juhul minema pääseda. Samuti on kõik mägierakud ja pühakud tõmbunud ühel hetkel eemale, et jõuda millegi muuni."

"Eelmine kord [2] me rääkisime ka põgusalt Pythagorasest ja ülemhelidest ning muusikalise heli ja müra erinevusest. " sekundeeris Karlole helilooja Ardo Ran Varres, "Müras on puhtfüüsikaliselt esindatud erinevad sagedusalad ja -ribad. Muusikalises helis on seevastu väga selge korrapära. Pythagoras näitas, et seal valitsevad ilusad sümmeetriad ja suhtarvud. See arusaam moodustabki lääne kunstmuusika vundamendi. Mina olen sealt omakorda tuletanud sellise tunnetuse, et kui ei mingis filmis – olgu see näiteks tunnine dokfilm – ei mängita mitte ühtegi muusikalist heli, siis selles filmis puudub igasugune vertikaalne mõõde."

Viimasel pooltunnil palusin ma oma vestluskaaslatel soovitada jõuluajaks filme, kus vertikaalne mõõde on silmapaistvalt esindatud. Kirja said sellised linateosed: Andrei Tarkovski "Andrei Rubljov" [3], Pier Paolo Pasolini "Matteuse evangeelium" [4], Wim Wendersi "Taevas Berliini kohal", Bruno Dumonti "Jeanne d'Arc", Asghar Farhadi "Lahutus", Jessica Hausneri "Lourdes", Paweł Pawlikowski "Ida" jt.

Head uudistamist!

H.

——————————————

[1] • Paul Kingsnorth, "Huxley and the Mach...

[2] https://www.youtube.com/live/54JhoAfl...

[3] • Andrei Rublev | DRAMA | FULL MOVIE | ...

[4] • The Gospel According to St Matthew (1...

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Ameerika Ühendriikide teadlased tegid kindlaks, et kui panna inimene tuukriülikonnas õunapuu alla istuma, hakkab tal poole tunni pärast igav," nii kõlas paar aastakümmet tagasi kuuldud Rohke Debelaki libauudis. See vahepealsete aastatega järjest kõnekamaks muutunud nali meenus mulle vestluses Jonas Nahkori [1] ja Martin Pendiga. Põhjuse kokkutulekuks andis Martini poolteist aastat tagasi Postimehes ilmunud artikkel "Eesti kool akadeemilise uhuu-teaduse tõmbetuultes" [2]. "Hoolimata tõrksusest seda tunnistada on haridusteadusest saanud põhimõtteliselt uhhuu-teadus, millele käib reaalsuse seletamine ja veel enam ennustamine kõrgelt ja kaugelt üle jõu," kirjutas Martin kõnealuses kirjatükis. See tuletas mulle meelde Tähenduse teejuhtide 12. numbris ilmunud intervjuu Aivar Halleriga ("Kool on kogukonna süda", 9.21 [3]). "Näete, siin on 104 üllitist. Nad on klassifitseeritud teadustöödena ja nende alusel on tehtud Eestis aastaid haridussüsteemi puudutavaid otsuseid. Kui teil pole olnud aega või tahtmist kõigi nendega tutvuda, aga kui te mind usaldate, siis ma võin teile kinnitada – mitte ükski nendest 104 tööst ei vasta eelnimetatud teaduslikkuse kriteeriumitele. Seetõttu on mul raske vältida järeldust, et kõige suurem pseudoteaduse kants on haridus- ja teadusministeerium," meenutas Aivar seal üht Reaalkoolis toimunud teaduskonverentsi.

Jutuajamise lõpupoole rääkisime õunapuu all kujunenud olukorra laiematest ühiskondlikest tagajärgedest. Ma leidsin kinnitust oma äratundmisele, et kui igasugune ideoloogiline umbluu üritab end rõivastada graafikute, regressioonivõrrandite ja muu teaduslikkusele pretendeeriva pudi-padiga, murendab see pikas perspektiivis paratamatult nüüdisaegse tehnokraatliku ühiskonnakorralduse vundamenti. Hiljutine pandeemia oli selles kontekstis murranguline, põhjapanevate tagajärgedega ilmutuslik sündmus. Sama meelt on oma suurepärases UnHerdis [4] ilmunud artiklis "The tyranny of a Covid amnesty" [5] inglise kirjanik Mary Harrington [6], kes näeb pandeemiat "virtuaalide" (the Virtuals) ja "füsikaalide" (the Physcials) klassivõitluse kontekstis. "Avalikkuse usk jagatud objektiivsesse poliitilisse pinnasesse murenes veel enne mu tütre sündi [2013, H.]. Virtuaalide põhiprobleem on selles, et nende vastulöök Trumpile [2016, H.] ja Brexitile hävitas ühise poliitilise pinnase viimase piilari: meie usu teadusesse. Sellise ühise pinnase olemasolu on aga virtuaalide poliitilise legitiimsuse ja sellel rajaneva tehnokraatliku elukorralduse sine qua non," kirjutas Harrington oma artiklis. Seetõttu seisavad läänemaailmas ees sellise intensiivsusega klassikonfliktid, mida me pole näinud alates ametiühinguliikumise algusaastatest, prognoosib Harrington teises silmiavavas leheloos "Will Sunak end the new class war?" [7]. Kuivõrd sama autor on teisal (vt "Vaccine purity has infected the West" [8]) osutanud tuure üles võtva klassivõitluse religoossele mõõtmele, võib võrdlus ametiühingute alguspäevadega tüli ägedust tublisti alahinnata. "Meie ümber toimuv meenutab tõesti üha enam Inglise kodusõda, usupuhastust ja Kolmekümneaastast sõda. Valitseb hoiak, et me peame möödaniku plekid oma kultuurilt maha pesema. Selles kõiges on tunda ususõja energiat. Mina tunnen seda küll nii. Mingis mõttes jõuame siin Illichi argumendi juurde tagasi – me ei ole sugugi postkristlikud, vaid käitume nagu Inglise kodusõja ümarpead ja kavalerid," ütles Tähenduse teejuhtide 22. numbrile antud intervjuus teine inglise kirjanik Paul Kingsnorth ("Stsientism ja seks", 8.22 [9]), kellega Harrington vestles Rebel Wisdomi [10] platvormil 2022. aasta aprillis ("The War on Reality" [11]).

Head uudistamist!

H.

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.